INTERVJUU: Sopran AILE ASSZONYI õpib enne Järvi Suvefestivalile saabumist lendama

June 29, 2012 

Mitte just veel ülemäära suvisel 11. juuni hommikul saame kolmekesi, mina, Kristjan ja Aile, kokku Tallinna vanalinna Reval Café’s. Aile on Eestis vaid nädalaks ning järgmine võimalus teda Eestis kohata on alles rohkem kui kuu aja pärast, siis kui festival Pärnus juba algamas. Seega on meil temaga rääkida paljustki, kõike ei jõudnud isegi üles täheldada, ka oli natuke keeruline edasi anda mõningaid situatsioonikoomilisi momente, eriti mis puudutas kommentaare hommikusöögi pudru ja meie vestluse taustaks kõlanud sarahbrightmanliku muusika arvel.

Alustuseks küsin, millega sa enne festivali rinda pistad ja millist teed pidi kohale jõuad?

Itaalias laulan hea sõbra Serbia helilooja Isidora Zebeljani uut ooperit „Kaks pead ja üks tüdrukˮ. Isadora on helilooja, kes ei kirjuta lihtsat muusikat, näiteks ühes stseenis, kus ma laulan, on ilmselt  nii palju noote, kui ühes Pärdi orkestriteoses koosseisu peale kokku ja kuivõrd on tegemist Balkani heliloojaga siis… Tegemist on ta neljanda ooperiga. Esimese, mis oli ooperistuudio lõputükk, kirjutas ta samuti mulle. Mäletan, et ta tuli aasta alguses, kuulas meid üle ja aasta lõpuks oli meil teos olemas. See oli väga lahe ooper, reisisime sellega palju ringi ning see andis mulle veel kolm aastat tegevust. Isadora jätkas mulle ka hiljem kirjutamist ning olen ta teoseid ka plaadistanud. Meie koostöö on väga tore olnud, muidugi läheb nende asjadega alati nii nagu ikka, kõik jääb viimasele hetkele. Praegu on on see viimane hetk juba ammu möödunud, aga kindlasti saab see minu jaoks olema väga tore elamus. Ooperis „Kaks pead ja üks tüdrukˮ olen ma hindu jumalanna rollis, seda lavastab mu abikaasa, kes leidis muidugi, et õige jumalanna ikka lendab ka, seetõttu ma käin praegu flygrossing‘us lendamist õppimas. Ütleme nii, et siniseid vorpe on keha täis, kuid minust saab siis esimene lendav sopran! See etendus on Itaalias kaheteistkümnendal juulil, seejärel laulan kahekümne esimesel juulil Saaremaa ooperipäevadel Donizetti ooperis „Maria Stuardaˮ, misjärel on mu sünnipäev ning siis tulen Pärnusse proovi.

Kas selle kõige tasutal jätkub aega ka harjutamisele keskenduda?

 Harjutangi praegu kõike, samas tegelikult ei ole see mulle omane, et teen mitut asja korraga. Tavaliselt harjutan ühe asja ära ja siis panen selle puhkama ja kui kontsert läheneb, siis hakkan uuesti tegelema, aga kuna Serbia ooper ei saanud ega saanud valmis, siis harjutangi hetkel kõike. Ühel päeval üht, teisel teist. Poulenci partii ei ole väga mahukas, aga selle eest asjad, mida on vaja öelda, nõuavad ülimalt kontrolli ja rahu, seega Poulenciga tegelen arvatavasti iga päev.

Räägi oma varasematest kogemustest Poulenciga?

Poulenci muusikaga olen ainult koorilauljana kokku puutunud. Esimesel kontserdil Filharmoonia Kammerkoori lauljana oli kavas Francis Poulenci kooritsükkel „Inimese paleˮ („Figure humaineˮ). Seal on hääled jaotunud nii, et üle kahe inimese hääle peale ei jätkunudki, need olid tõelised tuleristsed. Poulenciga on mul seotud suur unistus – „Karmeliitide dialoogidˮ („Les dialogues des carmelitesˮ). See oli esimene ooper, mida ma Hollandi rahvusooperis Robert Carseni lavastuses nägin. Selleks ajaks olin ma käinud küll juba mitmes suures teatris – Londonis ja Viinis suures kuulsas ooperimajas – aga ütleme nii, et see oli n-ö live‘s ooperielamus. Täiesti uskumatu lavastus! Heal tasemel laulmist tolmuses vanas teatris olin varem ka näinud, aga see oli sellisel kujul tehtud ooper nagu ma seda tänapäeval vaimusilmas seda ette kujutan. Käte värisedes mõtlesin, et seda tahaks ka laulda, seega on mul ka Poulenciga seotud unistus olemas.

Märgid CV-s oma elukohaks Itaalia, kus te seal abikaasaga täpsemalt elate?

Seal, kus ei värise, Põhja-Itaalia alpides Milaanost põhja poole, täpsemalt Como järve kahe haru vahel. Praegu on seal maavärinatega seoses natuke pinevad ajad, tavaliselt ei piirdu seal asi kahe tõukega. Muidugi võib seal nii olla, et kõigepealt on üks tõuge ja siis järeltõuge, aga tavaliselt tulevad need seeriana ning võivad kesta paarist nädalast mõne aastani.

Ristisin oma kodu juba ära puhkekoduks, sellepärast et ma ei ole seal üldse, lihtsalt ei jõua olla. Praegu läheb seal seitsmes aasta, alguses oli tööreise harvemini ja siis oli rohkem võimalik  kodus olemist nautida. Alguses reisisingi põhiliselt mina, mees oli küll pikemate perioodidena ära, kuid seejärel ka pikemalt kodus. Aguses saime teineteisega rohkem kaasas käia, aga nüüd on niimoodi, et ma ei jõua enam jälgida ega meeles pidada, kus on tema, isegi seda on raske meeles pidada, kus ma ise olema pean. Praegu on nii, et tema lahkus kodust aprilli keskel ja alles kolmeteistkümnendal juulil sõidame Lõuna-Itaaliast koos koju. Seega on see koht pigem puhkekodu ja kui kodus oleme, siis tööd ei tee ehk et mägikülas ooperiteatrit ei eksisteeri.

Millise eluga itaalias kokku puutute?

Tänu Euroopa Liidule oleme Itaalia residendid ja maksame seal makse, kuigi näiteks Itaalias on ametlike asjadega ikka nii, et „selgubˮ. Ma pidin näiteks igal aastal oma haigekassa kaarti uuendamas käimas, paberitega tõendama, et maksan FIE-na neid jubedaid makse korraga. Sellega seoses võttis mind igal aastal vastu ka sama ametnik küsiva repliigiga:
„Eesti, Euroopa Liit vä?ˮ
Vaatasin talle samuti alati viltuse näoga otsa ja nentisin, et jah, Eesti on 2004. aastast alates Euroopa Liidus. Kõikide dokumentidega oli alati üks ja seesama jutt, mida muuta ei saanud, stiilis:
„Nende dokumentidega ei saa, see on 2005. aastal välja antud, see ei loe!ˮ
Mina jälle alati vastu, et tegemist on registridokumendiga, seda ei antagi mulle lihtsalt igal aastal välja, mille peale lõpuks ametnikult hõiskav äratundmine:
„Aa… te olete ju see laulja!ˮ
See oli niisiis iga-aastane kohustuslik repertuaar, kuid sel aastal vahetus ametnik ja minu esimene mõte oli, et issand jumal, nüüd ei ole enam ainult kohustuslik repertuaar. Minu vastas istus vana tädi, selline kuuekümnene, kes sobras natuke peas ja pobises:
„Eesti, Eesti… ˮ ning jätkas seejärel juba koos viisiga, „kuula… kuula… !ˮ  See oli tõesti nädal pärast Euroviooni.  Kristjan Hallik lisab vahele, et see kõlab nagu itaalia lugu ju. See tõesti on absoluutselt ja perfektselt itaalia lugu ja Ott Leplandi hääl ka täpselt selline nagu itaalia meestel, selline natuke ärauitsetatud. Sellist vastuvõttu oli südantsoojendav kuulda ja samas ka hea, et ma seekord üldse juhtusin Eurovisiooni vaatama. Nüüd on siis selgunud, et kui on viitsimist viis aastat seda kadalippu läbi teha, siis sellega asi piirdub, rohkem ei pea enam minema. Vähemalt viieks aastaks on mureta, ma olen end itaallastele korraliku bürokraatia ohvrina tõestanud.

Aile räägib meile veel oma Itaalia naabritest, amüsantsest abielupaarist, albundylikust diivanil lesivast peremehest, kes Lõuna-Itaalia arvel sarkastilisi kommentaare jagab ning prouast, kes televisiooni nähtavalt ülemäära tõsiselt võtab; viimati kuuldu ning sellega seonduv sügav mure puudutas nimelt Euroopa laama vajumist Aafrika laama alla, mis tooni ja kärsitusastme järgi hinnates olevat justkui hetkede küsimus.

Selline kirjeldus lubas aga lisaks meelelahutuslikule aspektile aimata, et Aile ja tema abikaasa on Como järve kahe haru vahel asuvas mäestikus sügavalt omaks võetud. Jääme Ailet tagasi Eestisse ootama, kus ta 26ndal juulil koos Järvi Festivaliorkestri ja segakoor Latvijaga toob Paavo Järvi dirigeerimisel ettekandele Francis Poulenci „Stabat Materiˮ.

Elis Vesik

Foto autor Liina Viru

 

Latest News